Arve on üks levinumaid dokumente majandusringluses. Selle õige disain aitab vältida paljusid probleeme suhetes vastaspooltega.
Juhised
Samm 1
Kõigepealt määratleme, mis on arve. Vene Föderatsiooni maksuseadustiku artikli 169 kohaselt on arve dokument, mis on aluseks müüja esitatud kauba (ehitustööde, teenuste) ostja aktsepteerimisele. Seadus kehtestab väljastamisele üsna ranged nõuded arve. Üldjuhul koostatakse arve paberil. Selle esitamine elektroonilises vormis on võimalik ainult siis, kui kõik tehingu osapooled on sellega nõus ning osapooltel peavad olema ühilduvad tehnilised vahendid ja võime neid arveid vastu võtta ja töödelda vastavalt kehtestatud vormile.
2. samm
Samuti on teatud nõuded teabele, mida arve peab sisaldama.
Esiteks peab see sisaldama selle kuupäeva ja numbrit. See teave võimaldab teil arve tuvastada. Teiseks peaks arve sisaldama teavet ostja kohta: tema nimi, aadress ja TIN. Kolmandaks tuleb arves kajastada teavet saatja ja kaubasaaja kohta (nende nimi ja aadress). Järgmisena peaksite märkima teabe tarnitud kauba või teostatud tööde (teenuste) kohta. Kauba puhul märkige selle nimi, mõõtühikud, tarnitud kauba arv. Tööde ja teenuste puhul nende nimi (ühik ja kogus, kui neid on võimalik kindlaks teha). Samuti peate märkima ühiku hinna ja tehingu kogusumma. Alates 2010. aasta detsembrist on arvel kohustuslik märkida maksevaluuta, samuti peab arve kajastama teavet ostjalt nõutavate maksude (käibemaks) kohta ja märkima tehingu summa koos maksudega. Kui üleantavad kaubad on aktsiisiga maksustatavad (tubakas, alkohol jms), märgitakse ka aktsiisisumma. Juhul, kui kauba tarnimise (töö tegemine või teenuste osutamine) eest tehti ettemakseid, on teave nende kohta ka arvel.
