Annetusleping on leping, mille kohaselt üks isik (kinkija) annab vallas- või kinnisvara tasuta (annetatud) teise isiku omandisse. See leping viitab tegelikele lepingutele, s.t. vara üleandmise kuupäevaks loetakse selle alguse kuupäeva.
Annetuslepingu eripära on see, et see vormistatakse ettenähtud kujul ja selle peab kinnitama notar. Notariaalse vormi rikkumine muudab annetuslepingu sõlmimise kehtetuks. Tuleb meeles pidada, et annetuslepingu osapooltena võivad tegutseda ainult võimekad isikud. Alaealised ja piiratud teovõimega kodanikud saavad lepingu ühe osapoolena tegutseda ainult tehingu seaduslike esindajate (eestkostjate, usaldusisikute, vanemate) nõusolekul.
Annetuslepingus on märgitud, et kingitav inimene, s.t. isik, kellele vara üle antakse, on nõus seda vastu võtma. See dokument kuulub kohustusliku riikliku registreerimise alla. Nõuded lepingu täitmisele sõltuvad selle objektist. Kui kinnisvara võõrandatakse annetuslepingu alusel, tuleb tehing registreerida föderaalses registreerimisteenuses (FRS).
Enne annetuslepingu üleandmist riiklikuks registreerimiseks peab see olema notari kinnitatud. See aitab teil dokumenti õigesti koostada, vältida juriidilisi ja semantilisi vigu. Notar tõendab, et kokkuleppe osapooled on võimekad kodanikud ja allkirjastamise ajal olid nad täie mõistusega. Pärast seda, kui osapooled annetuslepingu allkirjastavad, kinnitab notar selle oma allkirjaga. See lõpetab lepingu sertifitseerimise protseduuri. Siis registreeritakse ta Fed-is.
Mis puudutab kinnisvara, näiteks autot, siis pole annetuslepingu tõendamine kohustuslik. Sel juhul saavad pooled soovi korral notari juures lepingu kinnitada. Selleks peate notaribüroos esitama andekate ja annetajate passid, sõiduki passi, veokulude tõendi.
