Inimeste vaheliste suhete probleem on alati sotsiolooge muretsenud. Kõik inimesed sõlmivad sotsiaalseid kontakte. Sotsiaalne suhtlus on üksikisiku, rühma, kogu ühiskonna igasugune käitumine nii tulevikus kui ka minevikus.
Isikute vahelised sotsiaalsed suhted on keeruline protsess, mis koosneb paljudest kontaktidest. Inimesed puutuvad omavahel kokku kindlal eesmärgil, näiteks teabe vahetamiseks. See on sotsiaalse suhtluse olemus. Stabiilne, regulaarne ja mõlemale poolele sobiv sotsiaalne suhe nimetatakse sotsiaalseks suhtluseks. Sotsiaalset suhtlemist on kolme tüüpi, millest esimene on koostöö.
Koostöö on sotsiaalne kontakt, kus kõiki suhtlevaid osapooli motiveerib ühine eesmärk. Põhimõtteliselt on koostöö vastastikku kasulik suhtlus kõigi osapoolte jaoks. Sotsioloogide sõnul peaks selline sotsiaalne suhtlus nagu koostöö inimesi ühendama, äratama nende heatahtlikku suhtumist ja äratama kaastunnet. See juhtub, kuid mitte alati.
Koostöösuhted toovad kaasa äripartnerite lähenemise. See mõjutab tööd üldiselt positiivselt. Partnerid hakkavad ühel hetkel üksteisele järele andma. Tekib moraalne mugavus, mille eesmärk on vähendada töötajate voolavust meeskonnas.
Seda tüüpi sotsiaalse suhtluse kui koostööna toimub vahetus, mitte ainult materiaalsed, vaid pigem moraalsed väärtused: tugi, vastastikune mõistmine, austus jne.
Koostöös on aga mitte ainult positiivseid külgi. Pikaajalised partnerlussuhted võivad aja jooksul muutuda rutiinseks. Kõik grupi liikmed, kes teevad pikka aega omavahel koostööd, tunnevad üksteist väga hästi. Nad on juba kohanenud, saavad aru, mida üksteiselt oodata. Kõik käib, nagu öeldakse, "nurrunud" peal. Arengut pole, ka uutel inimestel on sageli keelatud sellisesse gruppi siseneda. Selle tulemusena moodustub stagnatsioon.
Sotsioloogid peavad sotsiaalset suhtlemist ühiskonna kõigi suhete lähtepunktiks. Paljud sotsioloogid leiavad, et koostööd tuleb spetsiaalselt koolitada, sest inimesed, eriti praegusel ajal, lihtsalt ei oska. Nad ei ole valmis üksteist usaldama ja see on põhimõtteline koostöömoment.
Võib-olla käivitatakse inimesele omased bioloogilised programmid esialgu, s.t. kaitsta, kaitsta, usaldamatus. Vastupidist ei ole sätestatud, seetõttu tuleb seda õpetada. Selleks korraldab kool psühholoogilisi erikursusi. Märgatakse, et koolilapsed hakkavad paremini õppima, suhted nende meeskonnas paranevad, kui nad astuvad koostöösuhtesse.
