Tööaja määratlus on antud Vene Föderatsiooni töökoodeksi tekstis. Nimetatud normatiivakt määratleb ka tööaja õigusliku regulatsiooni tunnused, tööaja jaotuse korra konkreetsel ajaperioodil.
Juhised
Samm 1
Kehtivate tööõigusaktide kohaselt loetakse töötajaks aega, mille jooksul organisatsiooni töötaja peab oma tööülesandeid täitma vastavalt sõlmitud töölepingu tingimustele, ettevõttes vastuvõetud sisemistele töökorrale. Lisaks sisaldab tööaeg veel mitmeid perioode, mille jooksul töötaja tegelikult tööülesandeid ei täida.
2. samm
Mõned intervallid, mille jooksul tööd ei tehta, on võrdsustatud tööajaga, kuid nende funktsionaalne eesmärk ja kasutusomadused võimaldavad neid tõlgendada kirjeldatud viisil. Nende perioodide hulka kuuluvad näiteks tööajal pakutavad rinnaga toitmise vaheajad; söögikordade vaheajad töökohal (neid intervalle ei tohiks segi ajada tavaliste lõunapausidega, mida ei loeta tööajaks); vahetuste vaheline puhkus vahetustega töötajatele ja mõnele teisele.
3. samm
Töötundidega seotud konkreetsete ajavahemike kindlaksmääramine on töösuhete oluline element, kuna töötaja ja tööandja täidavad oma kohustusi just sel ajal, kui distsipliinirikkumiste eest vastutab. Ülejäänud ajavahemikke loetakse töötaja isiklikuks ajaks, mille jooksul tööandja juhised tema suhtes ei kehti.
4. samm
Määratud tööaja tavapärane kestus määratakse seadusega, see ei tohi ületada nelikümmend tundi nädalas. Sellest reeglist kõrvale kaldumine on lubatud ainult rangelt määratletud juhtudel (näiteks ebaregulaarse tööajaga töötajate puhul, kui nad on seotud ületunnitööga).
5. samm
Tööaegu on kolme tüüpi, millest igaüks kehtib teatud töötajate kategooriate kohta: tavaline tööaeg, osalise tööajaga tööaeg ja lühendatud tööaeg. Seega on ettevõtted kohustatud kehtestama teatavate töötajate kategooriate (alaealiste, puuetega inimeste jt) jaoks tööaja vähendamiseks lühema aja. Mõnikord lülitub töötaja teatud asjaolude tõttu ühelt tööaja tüübilt teisele (näiteks määratakse naisele raseduse tõttu osalise tööajaga tööaeg).
