Pärimine on õiguspraktikas üks sagedamini esitatavaid küsimusi. Pärimist on kahte tüüpi - testamendi ja seaduse järgi. Seaduse järgi pärimisel on järjestus.
Juhised
Samm 1
Esimese etapi pärijate seas on lahkunu abikaasa ja sugulased verega. Hukkunu abikaasa kuulub esimese järjekorra pärijate hulka juhul, kui abielu registreeriti ametlikult. Kodanikuabielu fakti käsitatakse kooseluna, kooselupoeg ei ole esimese etapi pärija. Elukaaslane saab pärandiga arvestada ainult siis, kui teovõimetu inimene oli surnust ülalpeetav ja elas temaga vähemalt aasta. Sel juhul tunnistatakse pensioniikka jõudnud isikud puudega - naistel 55 aastat, meestel 60 või tervislikel põhjustel. Mõlemal juhul tuleb pärimisõigust tõendada dokumentide - passi, pensionitunnistuse, VTEKi tõendi - esitamisega. Ülalpeetava lõpetamine aasta enne pärandi avanemist võtab ülalpeetavalt pärimisõiguse.
2. samm
Testamendi vanemad ja lapsed tunnistatakse vere järgi esimese järgu pärijateks. Vanemad tunnistatakse pärijateks juhul, kui nad pärandajast üle jäid, hoolimata sellest, kas nad on pärandi avanemise ajal abielus. Pärandaja lapsendajatel on ka eelisõigusega pärimise õigused. Vanemaid ei loeta pärijateks, kui nad olid ühel ajal vanema õigustest ilma jäetud ja neid ei taastanud. Sama kehtib lapsendajate kohta - kui nad lapsendamise tühistasid, ei kutsuta neid pärima.
3. samm
Lapsed kutsutakse pärima, hoolimata sellest, kas nad on sündinud abielus või mitte, kui pärandaja tunnistas suhet või tõestas seda kohtus. Pärandaja lapsendatud lapsed võivad pärimist taotleda ka mitmete artikli 3 lõikes 3 kajastatud tingimuste alusel. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku 1147.
4. samm
Esimese etapi pärijad võivad esinemisõiguse alusel olla järgnevate etappide testaatori pärijad. Esitatav pärand tähendab seadusega surnud pärija asemel pärimist. Näiteks kui seaduse järgi pärandi avamise ajal juhtub pärandajaga ebaõnn, siis tema esimese etapi pärijad nõuavad juba kogu tema osa, mitte seda osa, mida nad saaksid oma järglaste üleskutsel nõuda.
