Kaasaegses teaduses puudub "seaduse" mõiste üldtunnustatud määratlus. See on koos moraali ja eetikaga üks sotsiaalsete suhete reguleerijaid. Õiguse olemuse, selle aluste ja päritolu küsimus pole teaduses seni lahendatud.
Seadus on omamoodi normide kogum, mis määrab kõigile inimestele siduvad reeglid, mis määravad nende omavahelised suhted.
Klassikalise marksistlik-leninliku kohtupraktika kohaselt on õigus üldkehtivate käitumisreeglite kogum, mille kehtestab ja sanktsioneerib riik, mille rakendamise tagavad riiklikud reguleerimismeetmed.
Õigusteoorias nimetatakse erinevaid õiguse märke, enamik autoreid eristab näiteks:
- normatiivsus (seadus kehtestab teatud käitumisreeglid);
- üldiselt siduv (kõigile õppeainetele);
- riigi poolne pakkumine (õigusnormide eiramine toob kaasa vastutuse tekkimise);
- objektiivne olemus (õigus üksikisikute tahtest sõltumata);
- formaalne kindlus (õigusnormid on väljendatud seadusandlike aktidena);
- impersonaliseerimine (seaduse normid on suunatud piiramatule hulgale subjektidele);
- õigusnormide korduv tegevus (seaduse normid on mõeldud korduvaks rakendamiseks);
- järjepidevus (seadus on kokkulepitud, omavahel ühendatud struktuur).
Objektiivse õiguse väljendusvormid on: normatiivakt, normileping, õiguskombestik ja kohtupretsedent.
Normatiivakt on dokument, mille volitatud riigiorgan võtab vastu õigusriigi kehtestamiseks, muutmiseks või kaotamiseks.
Normaleping on kokkulepe, mis sisaldab kõigile siduvaid käitumisreegleid (s.o õigusriiki).
Õiguslik tava on teatud reeglite kogum, mis näeb konkreetsetes olukordades ette range käitumise. Õige kombe tekkimise eelduseks on sotsiaalsete suhete stabiilsus ja korduv kordamine, mis põhjustavad teatud stereotüüpe käitumises indiviidis ja massiteadvuses. Need stereotüübid muutuvad seaduse allikaks.
Kohtulik pretsedent on konkreetsel juhul õiguslikult jõustunud kohtuotsus, millega kehtestatakse, muudetakse või tühistatakse õigusnormid.
