Lepingujärgne kaitseväelase puhkus antakse sõjaväeosa ülema korralduse alusel, kus teenistus toimub. Samal ajal võetakse konkreetse puhkuseperioodi soove arvesse ainult teatud sõjaväelaste kategooriate puhul.
Lepingulisel sõjaväelasel on õigus põhipuhkusele, mille pikkus sõltub kogu teenistusstaažist. Sellistele isikutele puhkus antakse väeosa ülema korralduse alusel, mis juhindub puhkuse andmise erikavast, konkreetse üksuse vajadustest. Sõdur võib puhkust taotleda kindlal ajavahemikul, kuid juhtkond on kohustatud seda taotlust arvesse võtma ainult juhul, kui selline isik kuulub kodanike erikategooriasse, kellel on õigus avalduse alusel puhkust pakkuda.
Kellel on õigus valida oma puhkuse periood?
Mõni kategooria lepinguline sõjaväelane saab iseseisvalt puhkusetaotlusi kirjutada ja üksuse ülem on kohustatud nende puhkustaotluse kindlal ajavahemikul rahuldama. Nende kategooriate hulka kuuluvad sõjategevuse veteranid teiste riikide territooriumil, Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofis kannatada saanud sõjaväelased, alla 16-aastased puuetega laste isad, samuti üksikisikud, kes pole veel jõudnud vanusesse neljateistkümnest. Samuti võetakse arvesse arvamust nende töövõtjate konkreetse puhkeaja kohta, kelle naised on rasedus- ja sünnituspuhkusel. Seadusandluses eristatakse ka mitmeid muid sõjaväelaste kategooriaid, kellel on õigus lahkuda neile sobival ajal.
Mida tuleks arvestada töövõtjate puhkuse kasutamisel?
Lepingulised sõjaväelased peaksid arvestama, et nende põhipuhkuse kestus pikeneb ajateenistuse pikkusega. Niisiis on puhkuse esialgne kestus kolmkümmend päeva aastas ja maksimaalne on teatud staaži saavutamisel nelikümmend viis päeva aastas. Lisaks on mõnel töövõtjate kategoorial õigus lisapuhkusele. Sellisel juhul on väeosade komandörid võimalusel kohustatud arvestama ka sõjaväelaste soovidega ning pakkuma põhipuhkust ja lisapuhkust ilma nendevahelise pausita. Mõnikord soovib töövõtja ise teatud põhjustel jagada oma puhkuse mitmeks osaks. Sellisel juhul tuleks juhtkonnale saata päring, võttes arvesse asjaolu, et üks osa puhkusest ei tohiks olla lühem kui viisteist päeva.
