Kauba rahaks vahetamise protsessi fikseerivat lepingut nimetatakse müügilepinguks ja see kuulub tsiviilõiguse institutsiooni. See dokument nõuab selle koostamisel erilist hoolt.
Juhised
Samm 1
Müügileping sõlmitakse kahe isiku vahel: müüja ja ostja. Lepingu esemeks on kaubad. Müüja on kohustatud kauba loovutama ostja omandisse, kes maksab selle eest märgitud hinna.
2. samm
Ostu-müügileping võib olla nii kirjalik kui ka suuline (loomaaia piletite ostmine). Kuid suuremahulised tehingud on kõige paremini paberil registreeritud mõlema poole allkirjadega.
3. samm
Kirjalik leping peab olema registreeritud asjaomastes asutustes ja dokumendi notariaalselt tõestatud protsess. Seda tehakse tehingu kehtivuse ja lepingu õigsuse kinnitamiseks.
4. samm
Määrake müügilepingu objekt. Subjektiks võib nimetada vara, mis on hetkel müüja valduses või mis laekub või luuakse lähitulevikus (tarneajaks on lepingus tavaliselt märgitud aeg). Kuid raha (v.a välisvaluuta) ei vasta sellele määratlusele.
5. samm
Kauba nimetus tuleb täita lepingu esimeses lahtris (poolte esindajate nimede järel). See on ainus eeldus, mis peab lepingu sõlmimisel olema täidetud. Müüja ja ostja peavad kokku leppima kauba ostu-müügi tingimused. See tähendab, et dokumendis on selgelt määratletud selle nimi ja kogus.
6. samm
Ülejäänud tingimused (hind, tähtaeg) pole täieõigusliku müügilepingu koostamiseks vajalikud. Mõnes müügilepingu tüübis on aga tingimuseks hind ja aeg. Näiteks kui koostate tarnelepingu, siis on selle kohaletoimetamise aeg ja selle tasumine märgitud ilma tõrgeteta. Ettevõtte või kinnisvara ostu-müügileping, samuti jae- ja hulgimüügi ost-müük peab tingimata sisaldama nimetatud toote hinda.
