Üldreeglina tuleks igale töötajale anda puhkust igal aastal. Samal ajal võib esimese tööaasta jaoks puhkust anda kuue kuu möödudes vastavalt organisatsioonis kinnitatud puhkuste ajakavale.
Ettevõtete töötajatele, üksikettevõtjatele, valitsusasutustele puhkuse andmise tingimused on kehtestatud Vene Föderatsiooni töökoodeksiga. Üldreegel on saata töötaja igal aastal puhkama. Sel juhul ei võeta arvesse tavalisi kalendriaastaid, vaid töötajaid, mille algus ja lõpp võivad iga töötaja jaoks erineda, kuna see sõltub organisatsiooni saabumise ajast. Sellest reeglist kehtestatakse erand nende töötajate jaoks, kes alustasid organisatsioonis tööd. Selliste töötajate õigus puhkusele tekib vähemalt kuue kuu pikkuse töö järel, mis ei tähenda tööandja kohustust anda neile kohe kahekümne kaheksa kalendripäeva, kuna puhkus toimub ikkagi vastavalt ajakavale.
Kuid kuus kuud ettevõttes töötanud töötaja vallandamisel on tööandja kohustatud hüvitama talle kõik kahekümne kaheksa päeva põhipuhkust, kuna õigus sellele on juba tekkinud.
Mida on tööandja puhkuse andmisel kohustatud tegema?
Tööõigusaktidega on kehtestatud kindel puhkusele saatmise kord. Eelkõige on ettevõte kohustatud töötajat kirjalikult teavitama kaks nädalat enne puhkuse algust. Sellisel juhul tuleb kolm päeva enne puhkust töötajale maksta tulevase puhkuse eest töötasu. Kui määratud tähtaegu rikutakse, võib töötaja nõuda puhkuse edasilükkamist teisele perioodile ja organisatsioon on kohustatud selle taotluse rahuldama.
Töötaja puhkusele saatmine dokumentaalselt tuleb vormistada korraldusega. Selle dokumendiga tutvustatakse töötajat kõige sagedamini, et täita eelseisva puhkuse eest hoiatamise kohustust.
Mida teha, kui puhkuse tähtaega rikutakse?
Iga töötaja puhkust pakutakse seadusega kehtestatud tähtaegadel, kuid konkreetse puhkeaja määrab puhkuste ajakava. See dokument on kohustuslik mitte ainult töötajale, vaid ka organisatsioonile, seetõttu pole tööandjal õigust seda rikkuda. Kui ajakava ei järgita tööandja süül, on töötajal täielik õigus pöörduda järelevalveasutuste poole. Tööandja saab puhkuse järgmisse aastasse üle kanda ainult töötaja nõusolekul ning järgmisel tööaastal tuleb ärajäänud puhkus anda. Rahaline hüvitis saab asendada ainult selle osa, mis ületab kahekümne kaheksa päeva.
