Isiku surma korral antakse tema vara üle isikutele, keda testamendi või seaduse järgi peetakse pärijateks. Seadus määratleb selliste isikute ringi selgelt. Kui neid pole, siis läheb lahkunu vara riigile.
Juhised
Samm 1
Pärandvara pärimine eeldab definitsiooni järgi seda, et testaator määrab pärijad. Kui testamenti ei ole koostatud, loetakse seaduse järgi pärijateks sugulasi, kes saavad pärandit sõlmida ilma testamendita.
2. samm
Lapsed (sealhulgas need, kes on adopteeritud või kes on sündinud pärast pärandist lahkunud isiku surma) on pärijad, kes saavad pärimist peamiselt nõuda. Selliste pärijate hulka kuuluvad ka surnu abikaasa või abikaasa ja tema vanemad või lapsendajad. Kõigil neil isikutel on õigus surnu vara võrdsetele osadele.
3. samm
Pärijate hulgas, kes väidavad pärandit teisele kohale, on õed, õed-vennad, samuti vanavanemad. Neil on ka võrdsed õigused pärida, kuid nad saavad pärandi vastu võtta ainult siis, kui ei leita ühtegi esimese järgu pärijat või kui nad on pärandist keeldunud.
4. samm
Pärandita pärimusse astumiseks peab pärija hiljemalt kuus kuud pärast pärandist lahkunud isiku surma fakti tuvastamist esitama avalduse pärandi vastuvõtmise soovi kohta notaribüroos. Sellise dokumendi puudumisel loetakse ta pärandist keeldunuks ja tema osa pärandist jaotatakse ülejäänud pärijate vahel.
5. samm
Sellise avalduse esitamise tähtaega võib kohus siiski pikendada, kui kohus tunnistab põhjendatuks põhjuse, mille tõttu avaldust õigeaegselt ei esitatud.
6. samm
Pärija ei pruugi oma osa pärandist aktsepteerida. Loobumise võib teha kas teiste õigusjärglaste kasuks või riigi kasuks. Sellise keeldumise tühistamist seadus ette ei näe.
7. samm
Surnud isiku vara jagamist puudutavad vaidlusküsimused lahendavad õigusasutused, kes teevad otsuse olemasolevate seaduse artiklite alusel.
