Mõiste "õigusteadus" tuleneb ladinakeelsest sõnast iurisprudentia, mis tuleneb sõnadest: iuris (seadus) ja usaldatavusnormatiivid (teadmised, teadus). See mõiste jõudis vene keelde esmakordselt kui "õigusteadus". Ja kui see viimane mõiste on nüüd koolis seotud õppeainega, siis õigusteadus on õigusteadus, mida õpetatakse kõrgkoolides.
Juhised
Samm 1
"Suur õigussõnaraamat" määratleb õigusteadust kui "sotsiaalteadust ja eriala, mis uurib õigust kui sotsiaalsete normide erisüsteemi, aga ka riikide korralduse ja tegevuse õiguslikke vorme, ühiskonna poliitilist süsteemi". Teine kohtupraktika määratlus on: "õigusteadmiste korrastamise teoreetiline vorm ja meetod". Nende teadmistega kutsutakse juriste üles tagama õigusriik ja jälgima õigusnormide rakendamist kõigis avaliku elu valdkondades.
2. samm
Õppides vastava suuna kõrgkoolis, omandab tulevane jurist põhiteadmised ja eriteadmised õigusteaduse valdkonnas. Mõnes ülikoolis algavad eriala eriala alates esimesest õppeaastast, mõnes teises - kolmandast. Ka selle valdkonna spetsialistide koolitamise aeg on erinev. Ülikoolid pakuvad erialal "Jurisprudence" kahte programmi: vastavalt esimesele koolitatakse juriste viis aastat ja väljastatakse spetsialisti diplom vastavalt teisele - kuuele aastale, võttes samas arvesse Bologna deklaratsiooni nõudeid - bakalaureusekraad (4 aastat) ja magistrikraad (aasta 2). Mõni õigusteaduskond ühendab mõlemad programmid ja pakub taotlejatele valikut.
3. samm
Õigusteadusel kui erialal on oma struktuuris mitu spetsialiseerumist. Need erinevad üksteisest õpitud erialade poolest, mis mõjutavad elukutse valikut edaspidises tegevuses. Õigusteaduse peamised erialad on:
- riiklik ja juriidiline;
- tsiviilõigus;
- rahvusvaheline õigus;
- kriminaalõigus.
4. samm
Õigusteaduse, aga ka eraldi konkreetse spetsialiseerumise raames õpitakse järgmisi erialasid: rahvusvaheline julgeolekuõigus, tänapäevased rahvusvahelise õiguse probleemid, rahvusvahelise õiguse praegused probleemid, rahvusvaheline inimõiguste õigus jms.
