Moraalse kahju hüvitamise suuruse kindlaksmääramine on kohtupraktikas kõige vaieldavam probleem. Fakt on see, et õigusaktides pole selget viidet numbritele ja kohtud teevad otsuseid omal äranägemisel, võttes arvesse erinevaid asjaolusid ja tegureid.
Juhised
Samm 1
Määrake kurjategija süü aste. Tsiviilõiguses on süü tingimus, mitte vastutuse mõõt. Samal ajal arvestab kohus moraalse hüvitise suuruse määramisel kohtualuse suhtumist tema sooritatud toimingutesse, mis tekitasid kahju. Tuleb märkida, et Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikli 1100 kohaselt ei võeta seda momenti arvesse, kui kahju põhjustas: tervisele või elule suurenenud ohu allikas; kuritegude omistamises ebaseadusliku osalemise tagajärjel; sellise teabe levitamine, mis diskrediteerib taotleja väärikust, au või ärilist mainet.
2. samm
Mõelge füüsiliste ja vaimsete kannatuste tasemele, mis on seotud kahjustatud isiku individuaalsete omadustega. Füüsilised kannatused jagunevad: valu, iiveldus, lämbumine, pearinglus ja muud valulikud aistingud. Moraalsete kannatuste all mõistetakse: leina, hirmu, alandust, häbi, ärevust ja muid negatiivseid emotsioone. See võtab arvesse ohvri individuaalseid omadusi. Näiteks kui koer hammustab naist, siis hüvitise summa määratakse talle tõenäoliselt rohkem kui mehele, kes on selliste juhtumite suhtes vastupidavam.
3. samm
Juhinduge mõistlikkuse ja õigluse nõuetest, mis on reguleeritud Art. 1101 Vene Föderatsiooni tsiviilseadustik. See tähendab, et mittevaralise kahju hüvitamise suurus peab vastama kannatuste sügavusele, s.t. mida suurem see on, seda suurem on väljamakse. Praktika näitab aga, et sarnaste rikkumiste eest ei maksta alati sama hüvitist.
4. samm
Analüüsige ülaltoodud tegureid ja määrake oma olukorrale sobiv mittevaralise kahju hüvitamise suurus. Pidage siiski meeles, et tõenäoliselt ei saa te nõutavat summat, kuna kohus teeb otsuse kõigi tegurite ja olemasolevate tõendite põhjal.
