Sõjaväelise registreerimise kohustuse täitmata jätmine on süüdlase kodaniku haldusvastutusele võtmise alus. Selle kohustuse suurus on aga tähtsusetu ja selle viimise protseduuri rakendatakse praktikas harva.
Ajateenistuse õigusaktidega on ette nähtud spetsiaalne esmane registreerimismenetlus kõigi 16-aastaste meessoost kodanike jaoks. Tegelikult rakendatakse neid meetmeid aastal, mil tulevased ajateenijad saavad 17. sünnipäevaks, kuid nende rakendamise periood on piiratud selle aasta esimese kolme kuuga, seetõttu kutsuvad sõjaväe registreerimis- ja ajateenistusametid enamikul juhtudel 16-aastaseks -vanad kodanikud. Esmane registreerimine toimub analoogiliselt ajateenistuse sündmustega, seetõttu kutsutakse kodanikud selle edastamiseks sõjakomissari päevakorda. Kõige sagedamini saadetakse need kutsed haridusorganisatsioonide administratsioonile, kes vastutavad selle protseduuri hõlbustamise eest.
Vastutus registreerimisest keeldumise eest
Sõjalise registreerimise valdkonnas kohustuste rikkumine tähendab nimetatud rikkumise toime pannud kodanikule halduskaristuse määramist. Vastutus selle eest määratakse trahvi kujul, mille suurus võib ulatuda saja kuni viiesaja rubla ulatuses. Alternatiivne karistusviis on hoiatus, mis fikseeritakse kodanikule suuliselt teatavaks tehtud vastavas määruses. Samal ajal loetakse nimetatud rikkumine toimepanduks vaid juhul, kui tulevasel ajateenijal puudusid mõjuvad põhjused, miks ta ei ilmunud sõjakomissari kutsel ettenähtud aja jooksul. Näiteks on süüdistuse esitamist välistav mõjuv põhjus kodaniku kinnitatud haigus vastaval perioodil.
Raskused kohtu ette toomisel
Kirjeldatud haldusnormi, mis näeb ette süüdistuse esitamise sõjaväe registreerimiskohustuste täitmata jätmise eest, rakendatakse praktikas suhteliselt harva. Sõjakomissariaadid ei ole huvitatud asjakohaste karistuste määramisest, sest 16-aastase kodaniku kõrvalehoidumine ei tähenda, et teda ei saaks tulevikus ajateenistusse kutsuda. Lisaks on süüteo tõendamisega seotud arvukalt raskusi. Niisiis, kutse sõjakomissariaati ilmumise vajaduse kohta tuleks anda kodanikule üle tema allkirja vastu, mida alati ei tehta. Lisaks on antud juhul rikkujad alaealised, nii et reaalset halduskaristust trahvi kujul määratakse harva.
