Sõna “laser” koosneb fraasi valgusvõimendus esimestest tähtedest stimuleeritud kiirguse kaudu, mis inglise keeles tähendab “valguse võimendamine stimuleeritud kiirguse abil”. See tähendab, et laser on seade, mis muundab soojus-, valguse- ja elektrienergia kitsalt suunatud kiirgusvoo energiaks. See kiirgus võib olla kas pidev või diskreetne.
Laser koosneb kolmest põhiosast: aktiivkeskkond (milles tegelikult tekib kiirgus), välise energiaallikas (pumbaenergia) ja optiline resonaator, mille ülesandeks on säilitada tekitatud laineid nõutava sagedusega ja teisi alla suruma. Aktiivne keskkond võib sõltuvalt laseri tüübist olla tahke, vedel, gaasiline, plasma.
Teoreetiliselt pandi laseri loomise alus paljude maailmakuulsate teadlaste, sealhulgas A. Einsteini töödesse. Nende hulgas olid ka meie kaasmaalased N. Basov ja A. Prohhorov, kes olid 1964. aasta Nobeli füüsikaauhinna laureaadid. Toimiva laseri esimest prototüüpi demonstreeriti 1960. aastal. See töötas pulsirežiimis ja kunstlik rubiinkristall oli selles aktiivse keskkonnana. Samal aastal loodi pidevalt töötav heelium-neoonlaser. Aastal 1963 töötasid füüsikud J. Alferov ja G. Kremer välja pooljuhtheterostruktuuride teooria. Selle teooria põhjal loodi uut tüüpi laserid. Selle töö eest pälvisid Alferov ja Kremer 2000. aastal ka Nobeli preemia.
Lasereid kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades. Neid kasutatakse väga erinevatest materjalidest osade lõikamiseks ja keevitamiseks, pindade katmiseks laserpritsimise teel, toodete graveerimiseks ja märgistamiseks jne. Laserprinterid, vöötkoodilugejad, osutid on meie igapäevaellu juba ammu kaasatud.
Lasereid kasutatakse kolmemõõtmelise holograafilise pildi loomiseks. Ilma nendeta pole mõeldav kaasaegne mõõtmistehnika, olgu selleks siis aja, temperatuuri, nurkkiiruse, optilise tiheduse jms mõõtmine.
Neid kasutatakse meditsiinis edukalt mitmesuguste operatsioonide jaoks, peamiselt silmaoperatsioonide ja kosmetoloogia valdkonnas. Laserkiir on juba ammu saanud austava nime "veretu skalpell".
Lõpuks leiavad laserid üha laiemat kasutamist sõjategevuses ja mitte ainult juhendamise ja kauguse mõõtmise vahendina, vaid ka põhimõtteliselt uute maa-, mere- ja õhusüsteemide loomisel.
