Pikendamine (ladina keeles longare - "pikendada") on varem sõlmitud kokkuleppe, lepingu, piiratud kestusega kohustuse pikendamine. Kõige sagedamini leidub seda mõistet kohtupraktikas.
Pikendamine on universaalne termin, mis tähendab millegi pikendamist. Juriidilises valdkonnas tähistatakse seda juriidilise dokumendi (leping, leping, leping, tagatis või panga hoius) tähtaja pikendamist. Pikendamise protsessi nimetatakse ümberpaigutamiseks. Võimalus pikendada kokkuleppe kehtivusaega kokkuleppe kehtivusajast pikeneb tavaliselt lepingu sõlmimisel ja sisaldub lepingu tekstis. Samal ajal on ette nähtud ka tulevase pikendamise tingimused, kui keegi asjaosalistest keeldumist ei deklareeri. Uuendamine tuleb tühistada enne esmase lepingu lõppemist, kuna tavaliselt pikendatakse lepingut automaatselt, kui kõik tingimused on täidetud. Keeldumise peab kinnitama teine pool või pooled. Näiteks tagatakse pangahoiuse avamisel sageli pikendamise võimalus, mida tähtaja lõpus pikendatakse ilma omaniku osaluseta. See säästab oluliselt kliendi aega ja aitab vältida täiendavaid pabereid. Hoiust pikendatakse sama aja jooksul pikendamise päeval kehtiva intressimääraga, kuid pangal on õigus keelduda kliendilt hoiuse pikendamisest. Mitteautomaatse meetodiga tehtud pikendamine tuleb vormistada eraldi leping, millele on alla kirjutanud kõik asjaosalised. Mõnikord võib pikendamist teha seaduse alusel või vääramatu jõu ja muude vääramatu jõu asjaolude korral, mis ei sõltu kokkuleppe poolte tegevusest. Näiteks riigis vaenutegevuse, streikide, loodusõnnetuste jms alguses vabastatakse pooled ajutiselt lepingust tulenevatest kohustustest kuni nende lõppemiseni, sõltumata dokumendis täpsustatud ajakavast. Sel juhul pikendatakse lepingu tähtaega vääramatu jõu asjaolude ajaks.
