Klassikalises poliitökonoomias on igal toorainel kahetine iseloom, mille määrab selles sätestatud abstraktne ja konkreetne töö. Tasub välja mõelda, mida nendesse kontseptsioonidesse investeeritakse.
Toode
Igal turul oleval tootel, olgu see auto, haamer või toidukaup, on kaks kvaliteedinäitajat. Esiteks rahuldab toode mõningaid inimeste vajadusi. Teiseks on kaubal teatud vahetusväärtus. Selle kasulikkus väljendub kasutusväärtuses. Börsiväärtus on mõiste, mis iseloomustab antud kauba väärtust võrreldes teise kaubaga, mille kasutusväärtus on sarnane vahetatava väärtusega.
Enne rahavahetuse ilmumist sai turul müüja aru, et näiteks tema kala eest antakse talle kilogramm vilja või üks kirves. Sellest järeldub, et ühel kalal, kilogrammil teral ja ühel kirvel on sama vahetusväärtus ja sotsiaalse töö hulk, mis sisaldus kõigis nendes kaupades. Raha tulekuga hakkas kõigil neil kaupadel olema sama väärtus, kuid erinev tarbija väärtus.
Suurim teoreetik töö kahesuguse olemuse kujunemisel on Karl Marx. Oma poliitökonoomia teooria väljendas ta kaheköitelises teoses "Kapital".
Abstraktne töö
Kauba väärtus, väljendatuna selle vahetusväärtuses, saadakse nn abstraktse tööjõu abil. See väljendub tööjõukuludes kui sellises. Mida rohkem seda kulutati kauba tootmiseks, seda suurem oli selle vahetuse väärtus või rahaühikutes väljendatud väärtus. Tänu abstraktsele tööjõule on tarbijal võimalus võrrelda seda või teist toodet toote poolt määratud väärtuse osas.
Ehkki kaasaegne maailm eelistab rahalist kaubavahetust, on Maal siiski säilinud nurgad, kus hõimud kasutavad endiselt looduslikku vahetust, hinnates kaupu tarbijaväärtuse seisukohast.
Konkreetne tööjõud
Töö, mida väljendatakse füüsiliste, vaimsete jõupingutuste, materjalide kulutamise abil, on konkreetne. Teisisõnu on sellise töö väljendusvorm mõõdetav. Tänu sellele tööjõu vormile on igal toorainel kasutusväärtus. Nii väljendub puusepa töö mööbliesemetes, kleidis - rätsepa töö, kannus - pottsepa tööd jne.
Turu kaubasuhted
Ehkki majandus tunnistab toodetud kaupadesse pandud töö kahesugust olemust, eelistab ta kaupu hinnata abstraktse töö seisukohalt, kuna see võimaldas liikuda kaubavahetuselt rahale. Rahast on saanud viis abstraktse töö hindamiseks, kuna kasutusväärtus on pigem subjektiivne väärtus, mille hindamine pole alati võimalik.
