Sõnu "kuritegu" ja "solvang" kõlab üsna sageli. Veelgi enam, isegi inimene, kes kasutab neid termineid kõnes, ei saa alati selgelt sõnastada, mida need tähendavad. See kehtib eriti süütegude kohta. Vahepeal on õiguskirjanduses see määratlus piisavalt üksikasjalikult avalikustatud.
Kirjanduses nimetatud õiguserikkumist nimetatakse õigusega sotsiaalselt kahjulikuks teoks, mille eest peab teovõimeline subjekt vastutama õiguslikult. Subjektina võivad tegutseda nii inimene kui ka organisatsioon. Sel juhul saavad vastutuse kanda ainult need, kes seaduses ettenähtud viisil on tunnustatud võimekaks. Kas kuritegu võib pidada kogu ühiskonnale tervikuna või üksikutele kodanikele ohtlikeks tegevusteks? Ei Nii on see vaid juhtudel, kui see vastab teatud tingimustele. Esiteks peab tegevus olema ühiskonnale kahjulik või ohtlik. Kuriteo teine eristav tunnus, nagu selle nähtuse nimigi ütleb, on see, et see on vastuolus õigusnormidega. Üks süüteo peamisi tunnuseid on süütunne. Teo enda eest karistatakse, see tähendab, et tegu tunnistatakse seaduses ettenähtud viisil kuriteoks või haldusõigusrikkumiseks, mille eest määratakse teatud sanktsioonid. Karistuse liigid on rangelt reguleeritud. Kui kuritegu tunnistatakse kuriteoks, määratakse karistus kriminaalkoodeksiga, mis näitab selgelt, milliste ebaseaduslike tegude eest on ette nähtud teatud liiki karistused. Kui õiguserikkumist tunnistatakse haldusõiguserikkumiseks, määratakse karistused või selle kahjulikud tagajärjed haldusõiguserikkumiste seadustikus. Üks õiguserikkumise olulisemaid komponente on õiguslik vastutus selle eest. Kui sellist vastutust ei ole, pole süüteost juttugi. Ajaloos on olnud ja on selliseid hetki: näiteks kui mõned õigusnormid ei kehti enam, teised aga pole veel välja töötatud, nagu see on sõdade või revolutsioonide ajal. Süütegu on toime pandud tegevus või tegevusetus. Juriidilise vastutuse tekkimiseks tuleb sooritada toiming. Mõtteid ja kavatsusi ei saa seadusega vastutada. Sellisel juhul mõistetakse tegevusetuse all inimese või organisatsiooni passiivsust, mis viis kellegi õiguste rikkumiseni. Näitena võib tuua töötajatele palga maksmata jätmise, ohtlikus olukorras inimesele abi osutamata jätmise jms. Millal saab inimese õiguserikkumises süüdi tunnistada? Kui ta suudab oma tegusid ja nende tagajärgi mõista. Kui inimene pole oma tegemistest teadlik, ei saa teda süüdi tunnistada. Väikelast või vaimuhaiget ei saa õigusrikkujaks tunnistada, kuna ta pole oma tegevusest teadlik ja seetõttu ei saa teda nende eest vastutada. Õiguspraktika teab ka paljusid refleksiivseid juhtumeid, mida subjekt ei suutnud ei realiseerida ega takistada. Need tegevused nägid välja kui õigusrikkumised, kuid juriidiliselt ei saanud neid sellisena tunnistada.
